1 Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest maakuulajaiks, üteldes: “Minge vaadake maad ja Jeerikot!” Ja nad läksid ning tulid ühe naise kotta, kes oli hoor, Raahab nimi; ja nad jäid sinna.
2 Aga Jeeriko kuningale räägiti ja üteldi: “Vaata, mehed Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!”
3 Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: “Too välja need mehed, kes su juure tulid, kes tulid su kotta, sest nad on tulnud läbi uurima kogu maad!”
4 Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles nõnda: “Mehed tulid küll minu juure: ega mina teadnud, kust nad pärit olid!
5 Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed välja. Mina ei tea, kuhu mehed läksid. Ajage usinasti neid taga, küllap te saate nad kätte!”
6 Tema aga oli nad viinud üles katusele ja peitnud linavarte alla, mis tal katusele olid laotatud.
7 Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid väljunud, suleti värav.
8 Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks ta nende juure üles katusele
9 ja ütles meestele: “Ma tean, et Jehoova on annud selle maa teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad kõik maa elanikud.
10 Sest me oleme kuulnud, kuidas Jehoova kuivatas teie eest Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest väljusite, ja mida te tegite kahe emorlaste kuningaga teispool Jordanit, Siihoni ja Oogiga, kelled te hävitasite sootumaks.
11 Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Jehoova, teie Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal!
12 Ja nüüd vanduge mulle Jehoova juures, sest ma olen teile head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle kindel märk,
13 et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes neil on, ja päästate meie hinged surmast!
14 Ja mehed ütlesid temale: “Me ise sureme teie asemel! Kui teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Jehoova annab selle maa meile, siis oleme su vastu head ja ustavad!”
15 Seepeale ta laskis nad läbi akna nööriga alla, sest ta koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees.
16 Ja ta ütles neile: “Minge mägestikku, et tagaajajad teid ei kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed.”
17 Ja mehed ütlesid temale: “Vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:
18 vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese juure kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere.
19 Igaühe veri, kes siis su koja uksest väljub, tulgu tema enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab.
20 Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda!”
21 Ja tema vastas: “Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!” Ja ta saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri akna külge.

1 Aga Jeeriko sulges oma väravad ja jäi suletuks Iisraeli laste pärast, ükski ei pääsnud välja ega sisse.
2 Siis Jehoova ütles Joosuale: “Vaata, ma annan su kätte Jeeriko ja selle kuninga ning võitlusvõimelised sõjamehed, vaprad mehed.
3 “Käige siis ümber linna, kõik sõjamehed, tehes ühe tiiru ümber linna; tee nõnda kuus päeva.”
4 Ja seitse preestrit kandku seitset jäärasarve laeka ees. Seitsmendal päeval aga käige seitse korda ümber linna ja preestrid puhugu sarvi.
5 Ja kui sarve pikalt puhutakse, kui te kuulete sarvehäält, siis tõstku kogu rahvas suurt sõjakisa; siis langeb linna müür sealsamas ja rahvas mingu üles, igaüks otse oma kohalt!”
6 Siis kutsus Joosua, Nuuni poeg, preestrid ja ütles neile: “Kandke seaduselaegast, ja seitse preestrit kandku seitset jäärasarve Jehoova laeka ees!”
7 Aga rahvale ta ütles: “Minge ja käige ümber linna, ja need, kes on relvastatud, käigu Jehoova laeka ees!”
8 Ja sündis, nagu Joosua rahvale ütles. Need seitse preestrit, kes kandsid seitset jäärasarve Jehoova ees, läksid ja puhusid sarvi, ja Jehoova seaduselaegas käis nende järel.
9 Ja kes olid relvastatud, käisid sarvi puhuvate preestrite ees, aga laeka järel käis järelvägi sarvede lakkamatult puhudes.
10 Ja Joosua andis rahvale käsu, üteldes: “Ärge karjuge ja ärge tehke häält, ärgu tulgu teie suust sõnagi kuni selle päevani, millal me teile ütlen: karjuge! Siis karjuge.”
11 Ja ta laskis Jehoova laeka käia ümber linna, ühe korra ringi; siis nad tulid leeri ja jäid ööseks leeri.
12 Ja Joosua tõusis hommikul vara ning preestrid tõstsid üles Jehoova laeka.
13 Ja need seitse preestrit, kes kandsid seitset jäärasarve Jehoova laeka ees läksid aina ja puhusid sarvi, ja kes olid relvastatud, käisid nende ees, ja Jehoova laeka järel käis järelvägi sarvede lakkamatult puhudes.
14 Nad käisid ka teisel päeval ühe korra ümber linna ja tulid tagasi leeri; nõnda tegid nad kuus päeva.
15 Aga seitsmendal päeval nad tõusid vara koiduajal ja käisid selsamal kombel seitse korda ümber linna; üksnes sel päeval käisid nad seitse korda ümber linna.
16 Ja kui seitsmendal korral preestrid puhusid sarvi, ütles Joosua rahvale: “Karjuge, sest Jehoova annab linna teile!”
17 Linn ja kõik, mis selles on, tuleb hävitada Jehoova auks! Ainult hoor Raahab jäägu ellu, tema ja kõik, kes on ühes temaga ta kojas, sest tema peitis meie läkitatud käskjalgu!
18 Aga teie ise hoiduge küll hävitatavast eemale, et te hävitades ei võtaks siiski ka midagi hävitatavast ja ei viiks Iisraeli leeri vande alla ega tõukaks õnnetusse!
19 Kõik hõbe ja kuld, vask- ja raudriistad aga on pühitsetud Jehoovale ja need tulgu Jehoova varanduse hulka.”
20 Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi! Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse omalt kohalt, ja nad vallutasid linna!
21 Ja nad hävitasid mõõgateraga sootumaks kõik, kes linnas olid, niihästi mehed kui naised, niihästi noored kui vanad, samuti härjad, lambad ja eeslid.
22 Aga neile kahele mehele, kes olid maad kuulanud, ütles Joosua: “Minge hooranaise kotta ja tooge sealt välja naine ja kõik, kes tal on, nagu te temale olete vandega tõotanud!”
23 “Siis läksid need noored mehed, maakuulajad, ja tõid välja Raahabi, tema isa, ema, vennad ja kõik, kes tal olid; nad tõid välja kogu tema suguvõsa ja jätsid need väljapoole Iisraeli leeri.”
24 “Ja nad põletasid tulega ära linna ja kõik, mis seal sees oli; ainult hõbeda ja kulla, vask- ja raudriistad panid nad Jehoova koja varanduste hulka.”
25 Aga hoora Raahabi ja tema isa pere ja kõik, kes tal olid, Joosua jättis ellu, ja ta elab Iisraeli keskel tänapäevani, sellepärast et ta peitis käskjalgu, kelled Joosua oli läkitanud Jeerikot uurima.
26 Sel ajal Joosua vandus vande, üteldes: “Neetud olgu Jehoova ees mees, kes asub üles ehitama sedasinast Jeeriko linna! Oma esmasündinu hinnaga ta rajab selle ja oma noorima hinnaga ta paneb sellele väravad ette!”
27 Ja Jehoova oli Joosuaga, kes sai kuulsaks kogu maal.

6 Siis astusid Juuda lapsed Gilgalis Joosua ette, ja kenislane Kaaleb, Jefunne poeg, ütles temale: “Sina tead seda sõna, mis Jehoova ütles minu ja sinu kohta jumalamehele Moosesele Kaades-Barneas.
7 Mina olin nelikümmend aastat vana, kui Jehoova sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järele.
8 Aga mu vennad, kes olid käinud ühes minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Jehoova, oma Jumala järel.
9 Siis Mooses vandus sel päeval, üteldes: tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Jehoova, mu Jumala järel!
10 Ja nüüd, vaata, Jehoova on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Jehoova kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrves. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana!
11 Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks!
12 Anna siis nüüd mulle see mägestik, millest Jehoova sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Jehoova minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Jehoova on ütelnud!”
13 Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile, Jefunne pojale.
14 Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta oli käinud täiesti Jehoova, Iisraeli Jumala järel.