Peatükke
kirjutamise aeg eKr.
katab ajaperjoodi eKr.
Autori taust
Esra raamat on kirjutatud umbes 538-450 eKr. Raamat kuulub ajalooliste raamatute hulka.
Esra elas Babüloonias paguluses pärast seda kui babülloonlased tungisid lõunapoolsesse Juuda kuningriiki 586 eKr. ja hävitasid juutide templi. Kui 70-aastane pagulus lõppes, külastas Esra Jeruusalemma ja andis teada linna seisukorrast pärast Babüloni naasmist.
Ta teatas, et inimesed ei järgi seadust, ei paistnud mäletavat või mõistavad seadust ja seadsid juba isekaid prioriteete. Nii läks Ezra tagasi Jeruusalemma ja alustas usureformi, mille eesmärk oli õpetada kõikidele inimestele Jumala seadust.
Esra 7:10 ütleb, et “Sest Esra oli oma südant valmistanud Jehoova käsuõpetust nõudma ja täitma, et õpetada Iisraelis seadust ja õigust.“ Ta oli Jumala teede suhtes ülimalt innukas mis oli rahva reformimisel suureks eeliseks.
Esra oli ülempreester Aaroni otsene järeltulija (Esra 7:1-5), seega oli ta ise preester. Teda tuntakse sageli kui preester Esra või kirjatundja Ezra. Kirjatundja on keegi, kes peab olulisi arvestusi. Kroonikad kirjutati algselt ühe raamatuna – ülestähendust kogu rahva juhtimisest Aadamast saadik. Kirjutamis kuupäevad on Esra raamatust varasemad. Mõlemad Ajaraamatud olid kirjutatud Babüloonia pagenduse ajal, tõenäoliselt aastatel 538–533 eKr. Kuna juudid olid suurepärased kirjatundjad kasutas Ezra tõenäoliselt sajandeid säilinud ülestähendusi.
Erilised kohad kus autor kirjutas:
Ezra kirjutas Esra raamatu pärast seda, kui oli Jeruusalemma naasnud ja näinud kohta, mis oli muutunud äratundmatuks. Tempel oli kadunud; tänavad olid segaduses. Mahajäetuse märgid olid segatud väärtusliku linna ülesehitamisega, andes paigale lootust.
Erilised olukorrad milles autor kirjutas:
Ezra oli tõenäoliselt surve all, sest kartis, et Jeruusalemmast pärit olemasolevad ülekirjutised võivad kaotsi minna või hävineda, põhjus on selles, et 200 aastat varem olid assüürlased tunginud Iisraeli põhjaosasse ja viisid varem 10 hõimu pagulusse. Assüürlased olid sellega hakkama saanud ja enamik neist juutidest olid sulandunud ümbritsevatesse kultuuridesse, nii et ükski neist ei mäletanud oma esivanemate ajalugu innuga. Ezra kartis, et midagi sellist võib juhtuda ülejäänud Juuda ja Benjaminni hõimudega st. innukus luua uusi rekordeid ja säilitada vana võis minna tühja.
Estonian